Tere tulemast Kadrina Kiriku Oreli Sihtasutuse kodulehele!

Sihtasutus loodi EELK Kadrina Katariina koguduse poolt 2004. aastal, et koguda annetusi Kadrina kiriku ajaloolise oreli restaureerimiseks.

Kadrina Katariina kiriku orel (1877, II/14) on ehitatud Kuramaa (Liibau/Liepaja) oreliehitaja Carl Alexander Herrmanni (1847 – 1926) poolt. C. A. Herrmann oli oreliehitust õppinud oma isa Carl Paul Otto Herrmanni (1807 – 1868) juures töötades. Need Kuramaa oreliehitajatest isa ja poeg ehitasid kahe põlvkonna jooksul kokku enam kui 180 orelit Lätisse, Leedusse, Eestisse ja Venemaale.

Orel Orel on algselt ehitatud Peterburi Jeesuse kiriku saksa-läti koguduse jaoks ning valminud aastal 1877. “Latviesu Avizes” (“Läti Ajaleht”) aastast 1878 kirjutab: “Oreliehitaja Hermannis Liepajast on 2200 rubla eest ehitanud uue 14 registriga oreli, mis on 15. septembril 1877. a. vastu võetud komisjoni poolt, kuhu kuulusid Peetri kiriku organist professor Homilius ja Anna kiriku organist härra Wissendorf. Vastuvõtjad kinnitasid, et nii oreli ehituslik külg kui ka registrite intonatsioon ning häälestus on hea (“Latviesu Avizes” 13. 09. 1878, nr. 37). Selle töö õnnestumine tõi C. A. Herrmannile edaspidi Peterburis uusi oreliehituslepinguid ning ta tegutses seal kuni 1895. aastani.

Samal, 1895. aastal otsustas Kadrina Katariina kogudus asendada seni kirikus paiknenud oreli suuremaga. Vana orel oli 1849. aastal ostetud Tallinnast oksjonilt ja kuulus varem Rootsi-Mihkli kirikule. Oreli oli ehitanud Lõuna-Saksamaalt Liivimaale sisserännanud meister Johann Andreas Stein, orelil oli 1 manuaal. Kiriku kroonikaraamatu sissekandes aastast 1897 kirjutatakse: “Detsembris 1895 sai kirik 1350 rubla eest uue 18 heliseva registriga oreli. Raha selle jaoks võeti kiriku valgustamise ja kaunistamise kassast. Orel osteti Peterburi Jeesuse Läti kirikult ning pandi Kadrina kirikusse üles härra Hirni, firma Rieger & Cie esindaja poolt. Orelil on võimas kõla ja ta on igati oma ostu õigustanud. Katariina kiriku vana oreli ostis endale Haljala kiriku filiaal Käsmus.” (Kirchen-Chronik, pag. 366, EAA f. 1227, n. 1, s. 31, lk. 103).